Inimeste hirmu, et uue karjääri või kaevandusega rikutakse ära harjumuspärane elu ja kannatused jäetakse korvamata, kasutavad ära igat liiki avantüristid – sellele tuleb teha lõpp, kirjutab mäeinsener, OÜ Eesti Killustik juhatuse liige Ole Sein.

Ühelt poolt näeme rändprotestijaid, kes muudavad iga tööstusobjekti avaliku arutelu hüsteeriliseks tsirkuseks. Teiselt poolt tulevad tegelased, kes lubavad, et kui neile makstakse riigi poolt peale, siis kaevavad nad ühte Eestimaa nurka, näiteks Paldiskisse, nii pööraselt suure augu, et enam pole mitte kunagi vaja ühtegi teist auku kuhugile mujale kaevata. Selleks, et pettus läbi läheks, peab see vastama publiku ootustele ja olema nii hiiglaslik, et serva taha keegi ei näe.

Jutud sellest, et uute tehnoloogiate kasutusele võtmisega suudetakse maavarasid kaevandada keskkonnale justkui jälgi jätmata mõjuvad silmakirjalikult, sest tulemuseks saame alati suure augu.

Meeldib see meile või mitte, aga Eestimaa kodudes põlevad lambid selle hinnaga, et Ida-Virumaal leidub rohkelt kuivaks jäänud salvkaevusid. Kui me käivitame üle riigi nii maal kui merel grandioossed tuulepargid, siis peame oma armsa isamaa pinda aina uusi auke juurde kaevama, sest vajame betooni täiteaineks paekillustikku ja liiva.

Teistmoodi pole võimalik, sest esivanemate kombel, peeruvalgel ja koos sigade-kitsedega põhust katuse all, ei kavatse meist keegi elada. Tänu maavarade kaevandamisele saame sõita korralikel teedel, elada mõnusates kodudes.

Loomulikult ei soovi ükski mõistlik inimene näha oma koduaknast kaevandust, karjääri. Me ei saa mitte kelleltki nõuda inimkonna, rahvuse või riigi nimel enese ohverdamist – seda vähemalt ilma õiglase kompensatsioonita.

Kuidas siis ikkagi saavutada, et ühiskonna poolt suurte ootustega seotud maavara kaevandamine ei nulliks ära kohaliku inimese heaolu? Lahendus kõlab niisama lihtsalt nagu üks pluss üks: ühiskond peab midagi omalt poolt ja piisavalt palju vastu andma.

Hiljuti kirjutas Tartu Ülikooli geoloogiaprofessor Kalle Kirsimäe, et Eesti maapõues peituv vara on kaup nagu iga teine, millel on hind, mis sõltub pakkumise ja nõudluse vahekorrast. See loob eelduse, et maavara saab kasutada rahva heaolu tagamiseks.

 

Kogukond peab saama kaevandustasudest lõviosa

Praeguseks on loodud olukord, kus riik korjab maavara kaevandajalt märkimisväärselt suurt tasu, kuid annab kohalikule omavalitsusele ja kogukonnalae sellest tagasi vaid näpuotsatäie. See pole õiglane. Kohalikele jääb ainult talumise kohustus. Väheneb huvi piirkonda elama asuda. Viimane mõjutab eriti rängalt kohalikku omavalitsust, kelle peamine sissetulek laekub elanike maksudest.

Nii kaevandajale kui ka ühikonnale tervikuna on oluline, et nii kohalik inimene, kogukond ja omavalitsus oleksid kaevandamisega pigem nõus ning saaksid ebameeldivuste talumise eest mõistlikku kompensatsiooni.

Kui riik tahab oma maavarasid tõhusalt väärindada, peavad mõjude eest makstavad tasud jõudma kohalikeni, et nende eluolu parandada. Kohalike inimeste kannatavad ja kiratsevad, ei ole hea valitsemise tavaga kooskõlas.

Kohalikule omavalitsusele pakutavad tingimused peaksid olema sellised, kogukonnad võistleksid kaevanduse oma koduvalda saamise nimel. Kui tuleb kaevandus, saab ülal pidada lasteaeda, kooli ja vanadekodu. Miljardiprojektide puhul uusigi ehitada. Kõik on vähemalt rahul ja miks mitte õnnelikud.

Nii pääsevad kaevandama, mitte lohakad ühe päeva peremehed ja avantüristid, vaid usaldusväärsed ettevõtjad, kes jätavad endast maha eeskujulikult korrastatud ala.

 

Eraomanik peab samuti keskkonnatasu maksma

Muuta tuleb Eestis täiesti põhjendamatult loodud olukorda, kus erinevalt riigile kuuluvast maast on maa eraomanik keskkonnatasu maksmisest vabastatud. See on kummaline ja täiesti arusaamatu. Eraomandisse kuuluva maavara, peamiselt liiva ja kruusa, kaevandamise mõjud ei erine ühelgi moel riigimaa omadest.

Eraomanik peab samuti keskkonnatasu maksma, mille arvelt suureneksid eelkõige kohaliku omavalitsuse tulud. Praegu lendab see raha tuulde.

Maavarade kasutusõiguse tasust suurema osa eraldamisega kohalikele omavalitsustele peaks kaasnema ka parem tasakaal makstava tasu suuruse ja kaevandamisõiguse üle otsustamise vahel.

Samuti tuleb kehtestada kaevandajatele karmid nõuded ning reservide moodustamise kohustus kaevandatud ala korrastamiseks.

Eestis on piisavalt pooleliolevaid taristuobjekte, mis tuleb kiiremas korras lõpuni ehitada. Kui me ei suuda tagada efektiivset taristut, ei suuda me käigus hoida ka heaolu pakkuvat majandust, mille alustalaks on inimene, kellel seda majandust vaja on. Kaevandamisel peab olema majanduslik mõte nii ettevõtjatele, kuid samuti kogukonnale.

Ole arvamusloo avaldas Äripäeva veebiväljaanne 12.märts 2025, 10:30

Mäeinsener: maavarade poliitika tuleb pöörata näoga kogukonna poole