Kaevandajate tasude suurendamise asemel peaks nõuded olema sätestatud nii, et tagataks nii kaevandaja jätkusuutlikkus kui vastutustundlikkus keskkonna suhtes, kirjutab mäeinsener, OÜ Eesti Killustik juhatuse liige Ole Sein.

Järgnev pala ei räägi muusikast, aga kindlalt saab väita, et loo pealkiri pole eksitav. See puudutab Eesti Killustiku, Eestis ühe kõige laiema karjääride võrgustikuga ehitusmaavarade pakkuja arvamust kooskõlastusringil oleva keskkonnatasude seaduse ja maapõueseaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohta. Oluline on see kavatsus kõikide Eesti peamiste maavarade leiukohtade vaates.

Muudatuste planeerimiseks on aeg igati küps, sest neid lugusid, mis on meid toonud tänasesse päeva, ei taha varsti enam kuulata ei kohaliku võimu esindajad ega inimesed, kelle kodud on maavarade paiknemise vahetus läheduses.

Tegelikult on küsimus palju laiem. Kohalikud omavalitsused arutavad praegu igasuguseid kohalikku maksutulu suurendavaid ettepanekuid. Erinevate ettepanekute hulgas on ka maavara kaevandamise tasu suurendamine, mis läheb kohalike omavalitsuste eelarvetesse.

Kuidas on praegu?

Maavarade kaevandamisest jõuab raha KOVide eelarvesse, lähtudes keskkonnatasude seaduses sätestatust. Kui seadusega nähti KOVidele ette kohalikesse eelarvetesse laekuvate kaevandamistasude laekumise tõusu vahemikus 2017–2021, siis sealtmaalt tänaseni KOVidele mingeid positiivseid muutuseid ei ole.

Riigile kuuluvate maavarade puhul on kaevandamisõiguse tasu määrade tõus kehtestatud kuni 2025. aasta lõpuni, aga selle tõusuga ei kaasne KOVide eelarvesse mineva osa tõusu, hoopis vastupidi. Näiteks ehitusliiva puhul kukub omavalitsustele antav osa järgmiseks aastaks 77 protsendilt 64 peale.

Olukord on veel hullem madalamargilise lubjakivi puhul, sest langus toimub 22 protsendilt 18-le. Miks ma tõin näiteks madalamargilise kivi – sest seda leidub kogu lubjakivi avamusalal. Kõrgemargilise lubjakivi kättesaadavus kahaneb väljaspool Põhja-Eestit oluliselt.

Aeg on kohapealse kasu kasvatamiseks

Tervitatav on VTKs toodud põhimõte, mille kohaselt sätestatakse kohustus tasuda maavarade kaevandamisõiguse tasu ka era- ja munitsipaalomandis oleva maavara kaevandamisel.

Keskkonnahäiring ei sõltu maaomandist ning puuduvad põhjused eramaaomanike soodustamiseks keskkonna arvel. Toetame ka põhimõtet, mille kohaselt suunatakse võrreldes kehtiva regulatsiooniga KOVi eelarvesse suurem osa maavarade kaevandamisõiguse tasust ning seadust täiendatakse kohaliku kasu instrumendiga.

Erinevalt tuuliku kohaliku kasu instrumendist, kus igas suunas sümmeetriline lähenemine on meie arvates põhjendatud, tuleb karjääride puhul arvesse võtta, et osa häiringust on seotud transpordi intensiivistumisega valdaval väljaveoteel.

Seda ka olukorras, kus nii müra kui tolmu osas on tegemist piirnorme mitte ületava, kuid tajutava olukorraga. Seega, mitte tingimata sirkliga tõmmatud kaared ümber karjääripiiride, vaid lähtudes ikka kogu võimalikust häiringute galeriist.

Oluline on ka vahet teha lubja- ja dolokivi ning liiva-kruusa kaevandamisel tekkivate võimalike häiringute vahel. Nn kivikarjääride häiringud, mida põhjustavad veekõrvaldus, lõhkamine, purustamine ning tolmamine, on suuremad kui liival-kruusal, seega peaks kivikarjääride kaevandusõiguse tasust KOVidele eraldatav osa olema suurem kui täna ja suurem kui liiva-kruusa kaevandamisel.

Veel rohkem maksutulu ettevõtjalt?

Me ei saa nõustuda põhimõttega, et tulu ümberjaotamine riigieelarve ja KOVidega peaks tähendama tasude tõuse lähtuvalt riigi tulu teenimise eesmärgist. Kuigi keskkonnatasude kehtestamise eesmärk on riigile tulu teenida, ei tähenda see, et tegemist peaks olema turuolukorra vastu kasvava tululiigiga.

Riigi ülesanne on ka regionaalpoliitiliste instrumentide omamine KOVide toetamiseks. Selles osas väga edulugusid ju pole.

Riigi poolt muude regionaalpoliitiliste meetmete rakendamine ei saa olema ju kuidagi odavam. Lisaks tuleb neid meetmeid administreerida. Kaevandajad maksavad juba täna lisaks maavara kasutusõiguse tasule maarenti, maamaksu. Uue kohustusena on lisandunud kliimaeesmärke teeniv raadamistasu.

Nendele kohustustele lisanduvad n-ö vabatahtlikud kokkulepped KOVidega häiringute leevendamiseks. Kaevandamisõigusega seonduvate tasutõusudega peaks sellest sisulist kasu saama ka kaevandusettevõtja.

Kui ei kogu, on tulevik tume

Maavarade kasutusõiguse tasust suurema osa eraldamisega KOVidele peaks kaasnema ka parem tasakaal makstava tasu suuruse ja kaevandamisõiguse üle otsustamise vahel. Olukorras, kus riik soovib teenida lõviosa tulust, ei ole põhjendatud otsuste jätmine KOVide õlule.

Motiveeritud seisukoha loa andmisel saab ja peabki andma tulu teenija. Juhul kui riik soovib seda rolli võtta, siis tuleb seda teha tavapärase menetluse käigus ja mitte läbi vabariigi valitsuse otsuse.

Meie arvates ei käitu riik vastutustundlikult, kui tasusid tõstes ei tegeleta ka sisuliste probleemidega loodusressursi kasutamisel selliselt, et looduskeskkond oleks kaitstud parimal moel. Viimase eelduseks on kaevandajate tasude suurendamise asemel nõuete sätestamine nii, et tagatud oleks kaevandaja jätkusuutlikkus kui ka vastutustundlikkus keskkonna suhtes.

Esimese asjana meenub igasugune kaevandamine (ka lubjakivi!) tiigi rajamise nime all. Kui miski kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis ikka on enamasti tegu pardiga.

Võimalikeks meetmeteks vastutustundlike kaevandajateni jõudmisel on omakapitali nõuded ja nõue korrastuskohustuse täitmiseks reservide moodustamisel. Kui seda raha järk-järgult ei korja, siis seda ei tekigi.

See on nagu kogumispension. Kui ei kogu, siis haigutab külmkapis tühjus. Loomulikult tuleb soodustada ressursitõhusa ja keskkonnasäästliku tehnika kasutust ning nõuda kvaliteedijuhtimissüsteemide rakendamist, et minimeerida keskkonnakahju ohte.

Kaevandamiskultuur ei parane iseenesest, see tähendab ka panustamist järelevalvesse. Mis aga kõige olulisem, kaevandamisel peab olema majanduslik mõte. Riigis on piisavalt pooleliolevaid taristuobjekte. Tuleb leida võimalusi need lõpuni ehitada.

Nii saab rahva ja kaubad liikuma ning mõtestatud tegevuse tulemusel rohkem vahendeid kohalikku eelarvesse.

Ole arvamusloo avaldas Äripäeva veebiväljaanne 30. oktoober 2024, 16.27

Mäeinsener: pala kohaliku kasu instrumendile. Esitab riik